reede, 22. jaanuar 2016

BEFIT 1.nädal ja -2kg


#Inspirationalquote Don't give up, persevere! Keep on working for your dream, don't be afraid to try new things and reach for the stars!  Motivation, success, inspiration, business, personal development, business, quote:


Nagu pealkirjas kirjas, siis suutsin selle nädalaga maha võtta 2kg. See tähendab, et olen juba oma eesmärgile kaks kilo lähemal. Juhuu...

Mida ma olen siis teinud sel nädalal teisiti?
No ütleme, et olen üsnagi truult jälginud oma fitlap´i toitumiskava ja loomulikult olen ka trenni teinud. Nagu ütlesin, siis ikka kodus ja selle 7 päeva jooksul olen vähemalt viiel päeval nädalas 15-30 minutit trenni teinud nii hantlitega kui ka ilma. Ausalt öeldes on küljed kõhupiirkonnas ikka väga valusad ja tõdemus, et ma ei jõua oma paksuks söödud keha üldse liigutada ikka jube. Iga pingutus võtab võhmale. Järjekordne wake up call...

Viimase poole aasta jooksul pole ma mitte midagi teinud ja näha on, et see füüsiline vorm on kadunud koos minu vaimse vormiga.
Olen vähemalt kolm korda saavutanud oma eesmärgi ja kohe, kui see hetk käes on olnud- täiega põrunud selle hoidmisega. Lihtsalt jube mõelda, mida ma enda kehaga teinud olen. Seekordne eesmärk on aga saavutada soovitud kaal  ja seda HOIDA!!! Seega ei ole minu jaoks see konkurss vaid kaks kuud, vaid hoopis terve elu.

Seda postitust kirjutades ma tunnen, et tahaks midagi magusat. See tunne on mind terve päeva jälitanud ja oh kui raske on ennast hoida tagasi.Õnneks pole mul kodus mitte midagi magusat kah. Arvan, et me kõik kogeme seda oma teekonnal saledama minani.  Ja jõudu meile!


Muideks kogu see konkursi asi on ikka vägagi äge, julgust meil naistel on. Näpud püsti ning kõigile edu... ALGUS ON POOL VÕITU..
No one ever took me seriously. I was either too small, or too weak, or too carefree for others to look at me like I could make a difference. But all of those moments where people defeated me for things that weren't necessarily bad things, those moments made me great.:   Näeme jälle!

reede, 15. jaanuar 2016

BeFit konkurss, siit ma tulen...

Täna on siis viimane päev konkursist osavõtmiseks ja otsustasin selle ikka ära teha. Õigemini saatsin siis eile oma ankeedi. Hirm oli suur, aga kui ma vajutasin "saada" nuppu, siis enam polnud midagi teha. Nüüd siis suure hooga tööle enda kallal. Tegelikult nagu ma mainisin esimeses postituses, siis olen juba paar nädalat oma toidulauda jälginud (fitlapi abil, soovitan soojalt) ning selle tõttu pole algus nii raske kui võiks arvata.

Mida ma plaanin siis teha, et oma kilodest lahti saada? 

Algselt oli plaan külastada ka rühmatrenne, aga kuna mul on ees vähemalt paar kuud tööd ühe projektiga, siis kahjuks pole mul kusagilt seda aega veel leida, et trenni jõuda... Kurb, kuid ei lase sellest end segada, sest on ka teisi võimalusi end treenida. Minu plaani kuuluvad siis pigem kodused trennid ja youtube´i videod.

Lisaks püüan nii palju kui võimalik liikuda, sest ka see on oluline osa, et oma ümbermõõte vähendada.
Rääkides aga neist piltidest, mis lasin abikaasal endast teha, Oh õudust.. kus ma küll varem olin, lihtsalt jube.. Ma ei saa sellest aru, kuidas ma ennast järjekordselt nii käest ära lasin? Ainus asi, mis mind hoiab veel positiivsena on see, et lõpuks tuli mul jälle mõistus koju. Ja loomulikult püüan ennast veel positiivselt hoida läbi huumori, see tähendab siis, et oskan nalja teha oma keha üle.

Kas keegi on vaadanud saadet Jamie Oliveri toidurevolutsioon? Sattusin seda eile vaatama ja see oli tõeliselt huvitav. Jamie oli Ameerikas koolis ja püüdis lapsi õpetada tervislikumalt toituma. Mida aga mina jäin sõna otseses mõttes suu lahti vaatama oli see, et lapsed (umbes minu poisi vanused  4,5 aastased ja vanemad)  ei tundnud köögiviljugi. Ta näitas neile tomatit ja mitte keegi lastest ei teadnud, mis asi see on. Kui ta mainis, et kas te kešupit sööte, siis vastati kooris: " jaa". Lapsed ei tundnud isegi tomatit. Mida nad küll seal söövad? Täiest hirmus. Sellega seoses tuleb mulle meelde, mida mu enda poeg minu käest üks õhtu küsis. Tulime poest ja ta tahtis süüa pudingut, loomulikult jäi see tal pooleli ja ma siis ütlesin talle, et sööd homme edasi, sest emme seda ei saa ära süüa, kuna muidu lähen veel paksemaks kui praegu. Ta küsis siis minu käest, kas mulle tuleb nii suur kõht ette (ise kätega näidates). Vastasin talle, et jah. Ta küsis, kas mulle tulevad käte peale triibud ka (see tähendas siis pekivolte käte peal). Vastasin, et loomulikult, kui emme liiga palju sööb. Ja siis, et ikka  iile punkt panna küsis ta: "Kas isased lähevad ka paksuks?" Mille peale ma ikka südamest naerama pahvatasin. Ju ta pole nii palju pakse "isaseid" näinud kui "emaseid." Oh lapsed on ikka targad:)

Blogisse kirjutada mõtlesin ma aga paar korda nädalas (ehk reede ja esmaspäev) Ma ei kirjuta ega pildista kõiki toidukordi üles, sest ei näe sellel mõtet. Võin küll mõne hea retsepti kirja panna, kuid see on ka kõik. Loomulikult teen ülevaate, mis trenni olen teinud või siis mitte, aga tundub, et tuleb väga tihedasti täidetud kaks kuud. Eesmärk oleks siis ikkagi maha saada vähemalt 8kg (loodetavasti ikka 10kg) ja ennast paremasse vormi treenida. Et ma ei peaks iga sammuga, mida teen, ähkima ja puhkima:). Samuti püüan iga reede panna kirja oma kaalunumbri;)

Nautige talve ja tervislikku eluviisi:)

teisipäev, 12. jaanuar 2016

Uue hooga uuel aastal....

"Meie keha on meie aed...tahe on aga aednik."   Kuldsed sõnad William Shakespeare`lt,  mida mina pole juba vähemalt pool aastat järginud. Olen oma "aia" ikka täiesti käest lasknud, sest tahet ennast muuta ja kätte võtta, mul lihtsalt polnud. Kartsin, et seekord, see tahe ka kusagilt ajusopist pinnale ei ilmu.

Lähemalt minust: Olen 28 aastane naine, mul on imeline poeg (suuremalt jaolt:)) ja abikaasa. Jah, just abikaasa, kellega aastal 2015 abiellusime. See oleks ju pidanud olema super aasta, oleme nüüd üks perekond,  ka nime poolest. Mis siis valesti läks?
Kas oli see sügisväsimus või stress, kuid iga kord kui töölt koju jõudsin, siis möödus õhtu külmkapis. Ja sealt need ülekilod juurde tulidki. Ma teadsin ise väga hästi, et olen juurde võtnud, kuid kartsin kaalule astuda. Lõpuks olin ma tegelikult juba sellises seisus, et ma ei tahtnud kusagile minna, ega kellegagi kohtuda, sest ma tundsin ennast väga halvasti. Teha nägu, et olen rõõmus ja jutukas, oli minu jaoks raske. Miks? Sest alateadlikult tundsin ennast kui suur emalaev.
 Mida tunned, kui kõik su riided on sulle "järsku" väikseks jäänud. Nimelt järsku, sest ega ma loomulikult ei "saanud ju aru", et olen liiga palju alates suve keskpaigast juurde võtnud. Mis mul küll arus oli? Kaalu lükkasin kapisügavustesse, et jumala eest see mind kusagil toaavarustes ei varitseks. Ma ei ole ju paks, noh natuke naudin rohkem magusat  ja muud head, aga hallooo, no kui sulle ei lähe enam ükski jope või mantel selga, siis millest me räägime. Veel enam, kui mõni su tutvusringkonnast peab sind rasedaks ja jälgib pingsalt, kas sa mingil koosviibimisel alkoholi tarbid. Arvan, et ma pole ainus, kes nii on tundnud või seda läbielanud. Omad vitsad peksavad.

 Loomulikult polnud minu järjekordne uusaasta lubadus ( nagu iga eelnev aasta)  kaalust alla võtta, vaid hoopiski olla avatud uutele võimalustele ning ületada oma hirmud. Vahet pole kas need on siis seotud mu kaaluga või mõne muu eluvaldkonnaga. Mõeldud, tehtud.
Ja ühtäkki tuli mulle kõne kursuseõelt, keda pole üle poole aasta näinud. Saime kokku ja rääkisime elust ning ta tegi mulle pakkumise väikseseks koostööks (räägin sellest kunagi hiljem). Mõtlesin omaette, et see oligi see võimalus, mida ma pean kasutama, sest igasugused vabandused ei vii mind kusagile. Ta tõi mu ellu uuesti positiivsuse tagasi, selle tahtejõu ja nüüd ma siis püüangi oma kehaga ka rahu sõlmida ning lahti saada nendest lisakilodest.

Rääkides mu kaalust, siis ise olen ennast alati, nagu ma usun et paljud teisedki, paksuks pidanud (PS! kaalunumbrit veel pelgan avaldada, aga küll ka see ükskord tuleb, muidu pikkus 168cm ja kaal on ikka üle 75kg, ühesõnaga: ülekaaluline) Ma olen tõeline jo-jo. Usun, et teist minusugust on raske ette kujutada. Ma võin vabalt kuu- pooleteisega 10kg juurde võtta. Täiest tõsiselt ja nii samuti kui mul on tahtejõudu, siis sellest ka paari kuuga lahti saada. Mul on see kõik täiesti tahtejõu asi, aga kaalu hoidmine, vot see on kunst omaette, mida mina pole siiani selgeks saanud.
Nädalaga on mul juba 2,9kg läinud ja see ei ole näljutamisega juhtunud. Lihtsalt kui ma otsustan üks hetk hakata tervislikult toituma, siis need kilod kaovad suhteliselt ruttu. Mida ma selleks teen? Hetkel kasutan ma Fitlapi toitumiskava ja võin ausalt öelda, et see on väga toitev ning hea. Avardan uuesti oma maitsemeeli, mis on juba külllalt rämpsu nautinud. Tegelikult, kui aus olla, tegin kasutaja fitlapi peaaegu kolm kuud tagasi, kuid jah, puudus tahe ennast käsile võtta. Nüüd siis paar nädalat enne selle kasutamisaja lõppu, mõtlesin anda sellele uue võimaluse ja tegutseda. See tegutsemine on viinud juba kolm kilo, loomulikult teen ka veidi trenni (jalutan õues või siis kodus teen youtube abil või trenniplaatide järgi, mis mul endal on),  aga umbes pool tundi päevas.
Nüüd ma aga kaalun ka osa võtta Hers fitness ajakirja konkursist kahe kuuga bikiinivormi. Sinna on veel võimalik paar päeva registreeruda, kuid veel pisut kardan. Oh need hirmud on kõige hullemad. Eelkõige mõte sellest, mida teised arvavad. Sellega ma praegu võitlengi, üle tuleb saada hirmust, sest kaotada pole ju midagi peale kilode. ja kuna ma armastan väljakutseid, siis mõtlesingi, et see oleks tore. Aaa ja muidugi on see mu esimene blogipostitus ka:) KÕIK, KÕIK ON UUS 2016 AASTA.

"Elu suur eesmärk ei ole mitte teadmised, vaid tegutsemine" (Thomas Henry Huxley)